Noor tüdruk Mirjam käis kohalikul lauluvõistlusel (eelvoor Harjumaa laulukonkursiks).
Mimmu osales seal juba ligi 10. korda ning oli siiani kõik võistlused ära võitnud, kaasaarvatud eelneva aasta oma.
Sel aastal valis ta konkursiks kristliku sõnumiga loo oma bändi repertuaarist. Esituse ajal oli saalis haudvaikus ja Mirjam andis endast maksimumi.
Kui tulemusi hakati välja kuulutama, öeldi, et sel aastal esimest kohta välja ei anta, kuna polnud piisavalt head esinejat. Teine ja kolmas koht anti välja, nemad pääsesid edasi.
Mirjam oli ikka sama hea, kui enne, kuid pärast kontserti öeldi talle, et vabandust, aga loo valik oli totter ja et sellega tegi ta oma maine täiesti maha. Mimmu ei saanud ühtegi kohta ega pääsenud konkursist edasi, kuna ta valis esitamiseks kristliku loo. Oleks ta valinud armastusloo, oleks ta esikoha saanud, nii talle ka öeldi.
Lugu, mida Mirjam esitas:
Kui vaikib maa
Kui tormide vees, ma tunnen kui jalutu olen Su ees,
Sest ei kuule häält, mis annaks mul juhiseid minna Su ees
Kus on minu suund ja nii ma lasen ses voolus su käest
Ja kaob Sinu hääl, mu Jumal mind armastand lõpuni Sa
Oh halasta Sa, sel rahval, kes tunneb end siin julgena
Oh andesta Sa, kui liigub see maailm Sinuta
Oh aeg peatu sa ja lase mul korraks siin puhata
Et vabana ma, võiks elada siin orjuse maal
Kui vaikib maa ja tunnen kui lähedal oled mul Sa
Sest vaikib maa, kus väsinud hinged ei kuule Sind seal
Vaikib maa, kus Jumal ses linnas meid ootamas
Vaikiv maa, mis tuleb kord üles äratama
